kolmapäev, August 20, 2003 kell 01:16 Mind ajavad kummalised asjad nutma. Nagu üks madli post 14nendast augustist. Kahjuks ei saa sellele otse viidata. Ma ei oska öelda mis seal puudutas. Ei taha süüvida ka. Võib-olla uuesti üle lugedes kehitaksin vaid vasakut õlga. Seepärast ei tee seda. Jääb kibe mälestus ja vähemalt on mul see konkreetne tunne. Millele toetuda. Mida usaldada. Halb on loksuda maa ja taeva vahel. Süda läheb pahaks. Sellisetel ebakindluse hetkedel on vist nii mõnigi usklikuks hakanud. Ma loodan, et ma nii madalale ei lange.

Lugesin just seda mida ise olin siia kunagi kirjutanud. Netsist seda otsida ei maksa enam ammu. Ja siis ma lugesin ikka otsast lõpu poole, kui üks mu sõber lisas viiuldaja oma sõbraks. Noh, seal kohas kus kogu sotsiaalne ja romantiline elu tänapäeval toimub.

Ja väikestviisi otsisin ja näe, ta viiuldab ikka veel. Nagu vana sõbra oleks üles leidnud. Ja kuigi pilte lisab harva, siis leidsin ühe pealt oma ammuse fotomuusa (kelle foto ka kunagi siin on olnud). Ja siis, juhuste juurde veel, kohe kirjutaski see muusa - üle pika aja, et tal on mind tarvis näha.

Oh, vanasti olin ma ikka nii isiklikult avalik ja avalikult isikuline. Imelik lugedagi. Ja see naiivsus ka. Kui ma ainult mäletaksin mida ma siis lugesin.